Rosmariin

Rosmariini sobib Eesti kliimaoludes kasvatada potitaimena toas, suveks (augusti lõpuni) võib istutada välja tuulevaiksesse kohta. Rosmariin oli juba iidsetel aegadel populaarne eeterlike õlide rikas taim. Kreeklased pühendasid ta jumalanna Veenusele. Usuti, et rosmariin teeb inimese lõbusaks ja õnnelikuks, vabastab halbadest unenägudest ja säilitab noorust.
Sooja kliimaga piirkondades kasvab avamaal ühel kohal kuni 20 aastat, saavutades 2 m kõrguse. Kõrgeid rosmariinipõõsaid kasvatatakse tihti hekkidena, lamanduvad vormid kasvavad aga küngastel. Valguse- ja soojalembene rosmariin on vähenõudlik, kuid ei armasta järske temperatuurikõikumisi ja ülemäärast kastmist, visates siis lehed maha. Külv kassettidesse ettekasvatamiseks märtsis, seemned idanevad +20°C juures nelja nädala jooksul. Istutus avamaale juunis taimetihedusega 40x30 cm.
Toitude maitsestamiseks kasutatakse värskeid ja kuivatatud lehti väikeses koguses. Sobib eelkõige lihatoitudele, samuti tomati-, seene-, riisi- ja munaroogadele. Sobib sügavkülmutada.

* Rosmariin (Rosmarinus) – vastupidav igihaljas külmaõrn põõsas huulõieliste sugukonnast, tal on nahkjad pisikesed lehed ja helesinised, valged või roosad õied asetsevad pintseljas õisikus. Aromaatsetest nõeljatest lehtedest ja õitsvatest võrsetest saadakse eeterlikku õli, mida kasutatakse parfümeerias ja meditsiinis. Õisi ja lehti kasutatakse samuti vürtsina kulinaarias (lisatakse veinile ja äädikale tõmmise saamiseks, maitseainena salati ja kala juurde, kastmete valmistamiseks jne), vannideks ja insektitsiidina (koide tõrjeks).
Rahvameditsiinis kasutatakse rosmariini seedimise soodustamiseks, peavalu korral, südame nõrkuse, maksahaiguste ja ainevahetuse häirete korral; ta avaldab stimuleerivat mõju vereringele. Valguselembene ja soojanõudlik rosmariin on kasvatamise suhtes vähenõudlik, kuid talle ei meeldi järsud temperatuuri kõikumised ja üleliigsest kastmisest tulenev liigniiskus, sel juhul viskab ta lehed maha.
Suveks on soovitav rosmariin istutada potist aeda (tuulte eest varjatud päikselisse, sooja kohta) või siis viia päikselisele rõdule, et eeterlike õlide sisaldus ei langeks. Palavaga vajab rosmariin rikkalikku kastmist, kuna niiskuse puudusel alumised lehed kolletuvad. Massilise õitsemise ajal lõigatakse noored tihedalt karvased võrsed koos lehtede ja õitega maha, kasutades neid ümbertöötlemiseks ja kuivatamiseks. Kevadel, sügisel ja talvel hoitakse rosmariini valgel aknalaual jahedas toas (värske jahe õhk temperatuuril +5+15 kraadi kindlustab põõsa kompaktsuse ja rikkaliku õitsemise), kastmine korrapärane ja mõõdukas.
Kevadel kärbitakse põõsast, et ta hästi hargneks, jättes alles eelmise aasta 3-4 lehesõlme. Kui täiskasvanud rosmariini võrsed jäävad alt lagedaks, siis veebruaris-märtsis tehakse noorendav lõikus (tavaliselt iga 7 aasta tagant), lõigates võrsed mullapinnani tagasi. Suuremad rosmariinipõõsad võivad talvituda kasvuhoones või kuivas keldris. Kui rosmariini suveks aeda ei istutata, siis varakevadel istutatakse ta ümber värskesse substraati (tavaliselt iga 2 aasta tagant, aga kui juurestik on tihedaks kasvanud, siis igal aastal). Istutatakse veidi suuremasse potti, millel on hea drenaaž ja viljakas, kõdusõnnikurikas, kohev substraat. Aktiivse kasvu perioodil märtsist septembrini on vajalik väetamine mineraal- ja orgaaniliste väetistega, pidades silmas, et talle meeldib väga kaltsium.
Rosmariini paljundatakse pistikute, põõsa jagamise, võrsikute ja seemnetega. Pistikud tehakse üheaastastest võrsetest umbes 10 cm pikkustena, pannes need pooles ulatuses mulda ja multšitakse kõdusõnnikuga; nad juurduvad väga kergesti. Seemned külvatakse veebruaris –märtsis, seemikud õitsevad teisel aastal.
Rosmariini kasutatakse edukalt ka bonsaina kasvatamiseks: temast saab kergesti kujundada tiheda võraga puukese. Arvatakse, et lõhnava rosmariini kohalolek kodus mõjub hästi tasakaalututele inimestele, rasedatele ja lastele, vabastab rahutusest, unetusest ja jõu langusest.

* Väliselt meenutab rosmariinioks oma suure hulga pisikeste lehtedega, mis sarnanevad okastele, kuuseoksa. Kuni nad on värsked, on nad pehmed, aga kui kuivavad, siis muutuvad jäigaks nagu kuuseokkad.
Rosmariini lehed sisaldavad 2% eeterliike õlisid, mis on heaks rahustavaks vahendiks, kuna tõstavad tuju ja aitavad lõdvestuda ja rahuneda. Mitte juhuslikult ei lisata tilgake rosmariiniõli vanniveele, mis samuti avaldab ravivat mõju. Peale selle soodustab ta mälu paranemist, seepärast soovitatakse teda üliõpilastele eksamisessiooni ajaks, samuti kooliõpilastele kogu õppeaasta vältel.
Rosmariin on antibakteriaalsete omadustega, mõjub soodsalt külmetuse puhul. Temas olevad lenduvad ained desinfitseerivad õhku, aitavad vabaneda streptokoki, stafülokoki kepikestest, pärmseentest ja kolibakteri kepikestest. Kuivad õied või oksad võib panna kotikestesse ja riputada tuppa üles. Ta levitab meeldivat aroomi mitu kuud.
Aroom, mis eraldub rosmariinist, sarnaneb männi lõhnale. See on väga tugev, eredalt väljendunud, magusavõitu toonide ülekaaluga. Rosmariini maitse on vürtsikas ja terav, seepärast pole midagi imelikku, et ta on pikantse toidu ja aroomi austajate lemmik. Rahvameditsiinis on ta leidnud laialdast kasutamist: ta aitab mitmesuguste närvisüsteemi häirete korral, samuti seedetrakti haiguste puhul.
Rosmariini lehtedest tehakse kasulikku tõmmist, mida soovitatakse kasutada astma korral, aga samuti ülemiste hingamisteede haiguste puhul. Kurguhaiguste korral soovitatakse seda tõmmist kasutada kurgu loputamiseks. Toiduvalmistamises kasutatakse vürtsina rosmariini noori lehti, mis korjatud koos ülemise kolmandiku oksaga ja on kuivatatud (sageli kasutatakse teda peenestatult).
Rosmariini lisatakse nii suppidele kui praadidele, köögiviljaraguule, salatitele, suupistetele ja garneeringutele, pasteedile ja hakklihale klassikalise vürtsina – see pikantne vürts sobib hästi nii lambalihale, sea -, küüliku- ja linnulihale (rosmariin annab neile hõrgu hirveliha aroomi). Juurviljadele annab rosmariin kerge ja peene aroomi. Restoranides kasutatakse väga sageli rosmariini kartulitoitudes: küpsetamiseks, hautamiseks, praadimiseks.
Rosmariini kasutatakse sageli aromatiseeriva ainena õlides ja soolades, teda lisatakse keerulise lihavürtsi koostisse.
Rosmariini ei soovitata kasutada koos loorberilehega.
Kalatoitudes ei ole rosmariinil üldse kohta, kuna vürtsi tugev kamprimaitse domineerib kalalõhna üle ja kogu roog omandab ravimtaimede kõrvalmaitse. Pidage meeles, et rosmariin on üks tugevamaid vürtse, seepärast ei maksa teda kuritarvitada.
Tähelepanu!
Rosmariin on vastunäidustatud rasedatele, kuna tal on aborti soodustav mõju. Teda ei soovitata ka hüpertoonikutele, kuna ta soodustab vererõhu tõusu ja inimestele, kellel on kalduvus krampidele. Kui selle taime õli satub nahale, siis võib tekkida põletusefekt ja isegi peapöörituse tunne (see puudutab suurenenud nahatundlikkusega inimesi).

Eng.: Rosemary, dew of the sea. Suom.: Rosmariini. Sven.: Rosmarin. Pharm.: folia anthos, folia roris marini.